Asutamine ja ärkamisaeg

Randvere kooli asutas 1864. aastal Jõelähtme kiriku pastor Paul Loppenowe.

Foto 1. Paul Loppenowe

See oli esimene kool, mis praegustel Viimsi valla aladel asus. Maardu mõisa omanik von Brewern andis koolile kasutada kirikumaja, mis asus Länne ja Sadula talude vahel. Seal on tänaseni alles Kooliaia tee.

Randvere kooliringkonda kuulusid Randvere, Aiaotsa, Tammneeme, Leppneeme ja Muuga külad. Randvere kooli hakkasid käima ka Metsakasti lapsed, ehkki nende küla kuulus toona Nehatu kooliringkonda.

Randvere esimeseks koolijuhatajaks aastail 1864-1867 oli Karl Reinwald, kes tegutses ka vallakirjutajana.

Kooli algusaeg oli ümbruskonna elanikele raske, pered olid näljas. Seetõttu said Randvere kooli vaesemad õpilased Jõelähtme pastori korraldusel iga päev lõunasöögiks tangu- või jahusuppi ja tüki leiba. Koolilaste emad käisid kordamööda lastele toitu valmistamas, leiba küpsetamas ja seda välja jagamas.

Kooliaeg kestis kolm talve, kusjuures õppeaasta algas 1. novembril ja lõppes 1. aprillil. Kooli pidid ilmuma lapsed alates 10. eluaastast. Koolitöö ülevaatajaks oli määratud koolivöörmünder, kes laupäeviti käis koolimajas, selgitas, kes ja kui palju oli puudunud ja andis sellest teada pastorile, kes määras põhjuseta puudumiste eest trahvi – 5-10 kopikat päeva eest. Kooli kroonika andmeil oli esimeseks koolivöörmündriks Vinnuniidi Kustas Laur.

Pastor kontrollis koolitööd vähemalt kord aastas, nimelt õpilaste edusamme usuõpetuses, emakeeles ja kirikulaulus.

1867-1877 juhatas kooli Võerdla külast pärit Hans Hermaküla. Tema haua leiame Randvere surnuaialt üsna kiriku ukse lähedalt.

Tõeliselt ärkamisaegset hoogu tõi kooliellu Mihkel Kaares, kes oma tööaastate jooksul 1877-1883 asutas Randvere Muusika- ja Lauluseltsi ja Pasunakoori.

Venestamine

1883-1905, seega senistest pikima ajavahemiku, 22 aastat oli koolijuhatajaks Järvamaalt tulnud Mihkel Grosberger. See oli ajajärk, mida varjutas tugev venestamise mõju. Venestusajal oli kooli ametlik nimi Maart-Randvereskoje Volostnoje Utshilishtshe (e.k. Maardu-Randvere Vallakool). Õppetöö kestis 3 õppeaastat – ja õppeaasta kestis 15. oktoobrist kuni 15. aprillini. Nädalas oli 33–34 tundi. Matemaatikat anti alates I klassist vene keeles, maateadus ja vene ajalugu läksid III

klassist üle vene keelde, niisamuti õpetati venekeelseid laule. Emakeelt ja usuõpetust anti eesti keeles, kumbagi üks tund päevas.

1907. aastal asus kooli juhatama Pärnumaalt Suigust pärit Jakob Kivikas. Tema ajal olid koolivöörmündriteks Kilu talu peremees Hans Arunõmm ja Aiaotsa Kustas Kivikangur. Jakob Kivikas hakkas pidama kooli kroonikaraamatut, mis praegu asub Rannarahva Muuseumis.

Foto 2. Jakob Kivikas. Foto kooli kroonikaraamatust.

Kooli kroonika andmeil on suurim õpilaste arv olnud Jakob Kivikase ajal – aastal 1907-1910 on see järjest kasvanud 57 – 66 – 78 õpilast.

Jakob Kivikas pidas ka köstriametit, ta taaselustas Randvere Muusika- ja Lauluseltsi tegevuse ja asutas 1907. aastal meeskoori. 1910. aastal toimunud üldlaulupeost võeti osa Randvere sega- ja lastekooriga.

Koolis korraldati lastepidusid, ekskursioone ja muuseumide külastusi. Lastepidude piletimüügist saadud raha kasutatigi õpilaste kultuuriliseks harimiseks. Kivikase juhtimise ajal 1907-1926 toimus kahel korral koolimaja kapitaalremont. Enne oli hoones üks klassiruum, tütarlaste magamis- ja söögituba, poiste magamis- ja söögituba, ühine köök ja õpetaja eluruumid. Õpilaste magamistubades olid seina ääres reas ühisasemed – lavatsid ehk polutid. Põrandad olid paekivist ja seetõttu olid need ruumid talvel väga külmad – üle 15 kraadi temperatuur ei tõusnud. 1909-1910 tehti klassi- ja õpilaste tubadele laudpõrandad ja jagati klassiruum vaheseinaga kaheks. 1922 aastal ehitati õpilaste eluruumid ümber abiõpetaja ruumideks ja kantseleiks. Kuna kooliruumid olid talvel väga külmad, krohviti maja siseseinad, milleks kasutati õpilaspeo tulu – 120 krooni.

Eesti Vabariigi aeg

1917. a sügisest alustasid kõik vallakoolid tegevust ainult eesti keeles. 1918. aastal oli Randvere kooli nimetuseks 2-klassiline vallakool, järgmisest aastast 2-klassiline rahvakool. 1923. a 4-klassiline algkool ja 1936. a 6-klassiline algkool.

1919. aastal kehtestati haridusministeeriumi aktiga õppetöö alguseks 15. september.

Foto 3. Randvere algkool Eesti Vabariigi ajal 1938. Foto: Rannarahva muuseum, IKMF 129

Aastail 1926-1933 juhtis Randvere kooli Viljandimaalt pärit köster Ado Kask. Jätkus tava, et koolipidude sissetulekut kasutati õpilastele tasuta suhkruga tee jagamiseks, jõulupuu maiustuste varumiseks ja õppereisideks. Ado Kask on nimeliselt tänanud hoolekogu ja õppenõukogu liikmeid, kes olid kaasa aidanud koolielu korraldamisel – Hans Kilu, Anton Prommer, Hans Veik, Gustav Tamm, Gustav Mänd, Leo Mänd, Gustav Kilu, Richard Kilu, Johannes Kilu, Kalle Tompo – ja eriliselt tänati Johannes Moisarit, kes lavastas koolinäidendeid.

Foto 4. Koolitund Randveres 1933. aastal 5. klassis. Foto Rannarahva muuseumist, IKMF 393.

1936. aastal asus koolijuhi kohale Heino Kärt. Selleks ajaks oli õpilaste arv koolis vaid 27.

Kuna üle Eesti on hakatud jälgima koolis lastele suunatud raadiosaateid, otsustas Randvere hoolekogu 1936. a hankida koolile raadio, tööpingi, raamatuköitmise pressi, raamatuhöövli ja muid ajakohaseid seadmeid ja vahendeid, nagu ka kooliapteegi.

Kooli ruumes peeti külarahvaga raadioõhtuid ja sellistelt ühiskuulamistelt kogutud annetustega kaeti raadio “Maret 2” ostuvõlg. Nagu ennegi, olid koolipeod külalistele tasulised ja seega koolile oluline sissetulekuallikas.

Aastal 1937 korraldati esmakordselt emadepäeva aktus, kus lisaks kõnele ja õpilaste esinemisele kuulati ringhäälingu ülekannet.

Algatati uue koolimaja ehitamise küsimus. Koostati uue koolimaja ehitamise kava, mida esitada Viimsi Vallavalitsusele.

Üleriikliku kodukaunistamise hoogtöö käigus algas kooliümbruse korrastamine – rajati lillepeenrad ja istutati ilupuud.

Aastal 1938 lõpetas oma klassikursuse 42 õpilast. Algkooli lõpupäeval osales Randvere Haridusselts. Nii see kui ka teised organisatsioonid annetasid lõpetajatele väärtkirjandust.

1939. aastal võttis kool osa vanametalli kogumisest allveelaevastiku heaks, koguti üle 400 kg vanametalli.

Foto 5. Randvere kooli lapsed 1939. Koolijuhataja Heino Kärt. Foto Rannarahva muuseumist, IKMF 341.

Võimuvahetused ja sõda

1940. aastal tuli kooli tööle õpetaja Laidi Nurme.

Foto 6. Laidi Nurme. Foto kooli kroonikast.

Tema sissekanne kooli kroonikasse: “Kool töötas kuni 1941. a. sügiseni vanas koolimajas, mis oli pime, madal, tuuliste ilmadega väga külm, vanad ahjud ajasid suitsu sisse… 1941. a. okupeerisid saksa väed Eesti, nõukogude väed lahkusid ja Randvere sõjaväekasarmu hooned jäid vabaks. Koolijuhataja Heino Kärt oli oma kodus Raplas. Mina olin kohal ja hoidsin kooli varandusi ja dokumente. Kui Randvere kasarmuruumid tühjaks jäid, kutsusin kohe kooli hoolekogu kokku ja tegin ettepaneku võtta hooned kooli kasutada. Koosolek oli ühel häälel nõus. Lastevanemate abiga koliti uutesse ruumidesse. Koolijuhataja pärast pahandas, et olin kooli „džunglisse” viinud – ikkagi Piritalt 3 km kaugemal, bussiühendus puudus. Kuid maja oli ilus, suur ja päikseline, männimetsa keskel ja varsti kolis juhataja ise ka uue kooli juurde.”

Foto 7. Kasarmu, mis võeti kasutusele koolimajana, asukoht Tiitsu teel. Foto: Rannarahva muuseum, IKMF 2434

Koos õpilastega koguti koolimaja ümbrusest puidujäätmeid, et talveks topeltaknaid valmistada. Kasarmu juurde kuulus muid hooneid, nii et seati sisse ka õpetajate maja, niisamuti olid olemas saun ja laut-kuur. Kuna ümbruskonna lapsed tahtsid käia pigem Randvere kui Viimsi koolis, tuli tööle võtta ka kolmas õpetaja. Kooliteenijana asus samasse hoonetekompleksi elama ka Alide Vimb, kelle poeg Martin lõpetas Randvere kooli 1945. aastal ja kelle pere on hiljemgi meie kooliga seotud.

1942. aastal asus kooli juhtima Leonti Sepp.

Teise maailmasõja aegu oli koolilastel puudus nii koolitarvetest kui ka jalatsitest.

Saksa ajal peeti koolis jõuluõhtut ja Vabaduspäeva. Koolijuht juhtis ühtlasi ka kooli kooperatiivi. Jõuluõhtu teelaua korraldasid lapsevanemad. 1943. aasta mais istutasid koolilapsed metsa ja see tava jäi kestma ka hilisematel kümnenditel.

1943. a lõpetasid klassikursuse 67 last.

1944. aastal lõppes õppetöö 25. märtsil sõjaolukorra ägenemise tõttu. Klassi lõpetas 51 last, kuid 13 last jäid klassikursust kordama, kuna polnud saanud õppetööd täies mahus kaasa teha. Sõjaaja tõttu oligi õppetöö lünklik, läbi võeti ainult põhiainete olulisemad teemad. Kohe peale õppetööd olid kõik õpetajad kohustatud osa võtma põllutöödest.

Mais 1944 asusid koolimajja saksa sõjaväeosad. Leonti Sepp viis kõik väärtuslikumad koolitarbed oma koju. 22. septembril 1944 lahkusid saksa sõdurid koolimajast ja purustasid kõik, mida andis. Siiski korrastati ruumid lapsevanemate abil ruttu ja juba 1. novembril algas uuesti õppetöö, nüüd juba uue nimetuse all: Randvere Mittetäielik Keskkool.

Nõukogude aeg

1945. aastal oli õpilasi koolis 54, neist 21 tüdrukud. Kool töötas kahes komplektis, liidetud olid 1.-3. klass ja 4.-6. klass. Koolitalu suurus oli 7 ha, sellest põldu 0,03 ha, heinamaad 6,97 ha. Loomi koolil polnud. Spordiväljaku suurus 600 ruutmeetrit. Internaadis elas 8 last.

Õpilaste isetegevus sai uue hoo. Koolikooperatiivi ärijuhiks sai õpilane Luule Raja. Kooli juurde moodustati kehakultuurikollektiiv ja ellu kutsuti pioneeriorganisatsioon, mida hakkas juhtima Laidi Nurme. Uute kultuurisündmustena saab nimetada Ivan Krõlovi 100. sünniaastapäeva tähistamist, nääriõhtut 1944. a 29. detsembril – ette kanti fantastiline näidend “Kulupuu-Juku”. 1945. a hakati punaarmee aastapäeva tähistama talispordipäeva ja suusakrossiga.

Üritused olid uhked, aga kool ise vaene. Lastevanemate koosolekul otsustati koolile muretseda pesukauss, veeämbreid, labidaid, käterätte ja seepi. Koostati sanitaar-järelvalve võrk, klassides määrati õpilased sanitaarvolinikeks ja lapsevanemad toimetasid ühiskondlike sanitaarvolinikena. Kevadel korrastati ühistööna kooli ümbrus ja külvati Tädus metsa. 1945. a algas ka naistepäeva ja 1. mai pühitsemine.

1945. a detsembris otsustasid lapsevanemad hakata uuest aastast koolis sooja einet valmistama. Selleks pidi iga õpilane tooma 4 kg juurvilja, 0,5 kg tangaineid, 0,4 kg pekki, 0,06 kg rasva ehk võid. Tegelikult jõuti toitlustamiseni alles 14. oktoobril 1946.

Selle kui ka järgmiste talvede jooksul on mitu korda märgitud õppetöö katkemist mõneks päevaks või ka lausa nädalaks, kuna küttepuud on otsa saanud. Jossif Stalini sünnipäev peeti siiski. Laidi Nurme juhatusel esitati montaaž “Pioneerid rajavad tulevikku”.

Talviste ürituste hulka hakkasid kindlalt kuuluma talispordipäevad ja suusamatkad. 1947. aastal on parimate suusatajatena nimetatud õpilased Üno Kilu, Ants Vimb, Helmuth Kivikangur ja Laine Sepp.

Kevadine tava oli metsaistutamine, seda tehti 1947. aastal näiteks 1 hektari ulatuses.

Kevadise õpilaspeo kavas oli võimlemise, rahvatantsu ja Oskar Lutsu “Kapsapea” kõrval koolijuhataja Leonti Sepa montaaž “Muistne iseseisvusaeg”. Järgmisel kevadel tuldi selle montaažiga Iru valla koolinoorte olümpiaadil esikohale. Esikoha said seal veel Pilvi Tamberg Kersti Merilaasi luuletuse esitusega ning Üno Kilu ja Ants Vimb sportlikel aladel.

Edasisi aastakümneid iseloomustab asjaolu, et alatasa muutus arusaam sellest, millises formaadis peaks Randvere kooli pidama. Kui 1949. aastal oli kool 42 õpilasega 7-klassiline kool, siis 1950. a muudeti kool algkooliks klassidega I-IV. Lapsevanemad tegid avalduse haridusosakonnale, et kool jääks 7-klassiliseks. Õppeaasta oli 32 õpilasele juba alanud, kui 4. oktoobril saadi luba avada 5. ja 6. klass. Asjaomased lapsed kutsuti kooli juurde, et näha, palju neid on, ja teada, palju hankida õpikuid. Kokku sai siis õpilasi 43 ja kohale pandi ka kolmas õpetaja.

Lapsevanemate võitlus võimalikult pika õppeajaga kooli säilimise eest kodukohas on olnud visa. 1951. aasta 28. juuni kirjas Harju rajooni haridusosakonnale on Randvere lapsevanemad palunud säilitada kooli endisel kujul, ülemisi klasse kärpimata, ja põhjendanud oma palvet järgnevalt: “sest meie meri on tihti tühi ja meie rannaliiv on liiga kuiv meid täitma. Meie lapsed jäävad, silmad vees, koju raiskama oma noorusaega, õppimisaega. Paljudel lastel puudus möödunud aastal riietus ja jalatsid, aga Kirovi kolhoosi abistamise kassa ostis Isamaasõja orbudele ja kehvadele õpilastele riideid ja jalatseid 5000 rubla väärtuses, ühele paljulapselisele perekonnale ka toiduaineid.” Lisatud on nende õpilaste nimekiri, kes ei saa kaugele kooli minna.

Septembris 1951 alustati 7-klassilisena, kuid järgmisel aastal, 1952, suunati Randvere 5.-6. ja 7. klasside lapsed Viimsi kooli koos kahe õpetajaga, kuna Viimsis oli õpilasi väheks jäänud. Lapsevanemate kaebus ja koosoleku kokkukutsumine ei aidanud enam midagi.

1953. a alustas Randvere kool tööd üheainsa liitklassiga, õpilaste arv 27, ainsaks õpetajaks Laidi Nurme. Tragi naine koolitas 4. klassi õpilasi endale abilisteks. Et õppetöös taset hoida, töötas ta omal algatusel pool aastat kahes vahetuses, seega kella 8.45st kuni kella 19ni.

Kuna laste arv siiski kasvas, järgmisel aastal juba 34, sai teiseks õpetajaks Jaan Arjak. Seda noormeest on Harju Elu artikkel (1957) kiitnud tema luuleanni ja maalimisoskuse eest, tuues välja eduka esinemise rajooni noorsoofestivalil. Lühikest aega on Randveres tegutsenud ka Randvere Maanoorte Kooli VII klass ehk õhtukool, see töötas 5 päeva nädalas, iga päev 4 tundi, õpetajateks needsamad, kes hommikupoolel.

Foto 8. Randvere koolipere 1950te keskel. Foto erakogust.

Foto 9. Randvere koolipere 1958. Aastal. Tagareas õpetajad Jaan Arjak ja Laidi Nurme. Foto erakogust.

1958. a siirdus õpetaja Nurme pensionile, kusjuures tal lubati elupäevade lõpuni elada edasi õpetajate majas.

Uueks koolijuhatajaks sai Elfriede Mitt.

Kroonikas leidub teateid selle kohta, et sõjajärgsed kooliaastad lõppesid üsna vara, IV veerandi hinded pandi välja maikuu keskel. See-eest oli vaja aga üritustega sisustada nii näärivaheaeg kui ka suvevaheaeg. Mida siis koos tehti? Kinokülastus, ajalehe “Säde” lugemine, kabemäng, suveti kooli katseaia hooldamine ja marjade-seente korjamine. 1957. a suvevaheajal korraldas kool lõkkeõhtu 1. juulil ja spordipäeva 20. juulil. Töötati ka Viimsi kolhoosi aiandis. Niisamuti kuulus suveplaanidesse pioneeride abi kaluritele – koristada võrke, korjata võrkudest kalu.

Õpilaste ühistööna valmis kooli juures geograafia väljak. Leppneeme piirivalvurite abiga rajati spordilinnake. Abiks oli ka Krillimäe metsavaht R. Aderov. Sõprus piirivalvuritega kestis aastaid, koolis tegutses ka noorte piirivalvurite rühm.

Mitmel talvel on koolielu seganud arvukas haigestumine läkaköhasse, sarlakitesse, leetritesse: seetõttu on ära jäänud nääripidusid ja palju lapsi suvetööle puudutud tundide võrra järele õppima.

Kevadine tava oli lõpuekskursioon Viljandisse.

Foto 10. Ekskursioon 1950ndate esimesel poolel. Foto erakogust.

1960ndatel aastatel paistis Randvere kool silma nii 100% õppeedukusega kui ka sellega, et rajooni koolidevahelises sotsialistlikus võistluses tõusti 5.-6. kohale (1961/62 õa) kui ka lausa esimeseks (1963/64).

Läbi kõikide ajajärkude on koolielu väga palju sõltunud lastevanemate panusest. Samas tuli kool perele appi, kui seda vaja oli. Koolipeod olid lastevanematele tasuta, aga pidude sissetulekust toetati kehvemas seisus peresid. 1950. a kevadpeopääsmed maksid 5 rubla. Sissetulek läks ekskursioonideks ja kehvemate perede toetamiseks, kusjuures puhastulu oli 300 rubla.

Lastevanemaid kutsuti üles seisma vaimsete väärtuste eest ja varuma kooli nääripuuks oma lastele 10 rubla väärtuses raamatuid.

1950. a otsustati lastevanemate koosolekul, et lastevanemad võivad oma lastele õmblemiseks kasutada kooli õmblusmasinat.

Lastevanemad hankisid koolile kütet: hagu ja puid kooli karjamaalt, Harju rajooni jaotuskava alusel saadud küttepuude ülestöötamine jagati lastevanemate vahel ära, arvutati kätte, mitu kuupmeetrit lapse kohta. Kooli valgustati petrooleumilampidega, lambid ostsid vanemad, petrool oli kooli poolt. Selle aja maakoolides oli üsna tavaline, et polnud ei veevarustust ega elektrit.

Kui varem oli juttu koolitoidu valmistamisest, siis 1960ndateks oli sellega lugu kehvem. Mingitel aastatel on õpilased koolieineks saanud ainult suhkruga teed, aga 1963. aastal lisandub sellele sai, mida õpetajad või lapsevanemad pidid omal kulul Merivälja poest tooma. Toitlustamine paranes, kui Kirovi-nimelise kolhoosi liikmete lapsed hakkasid saama sooja lõunat, millele said ligi ka teised pered, kes olid nõus maksma 28 kopikat päevas. Toitu valmistas Alide Vimb, toiduaineid tõid nii tema ise kui ka õpetajad. Majandusmurede hulka kuulus ka see, et koolil polnud kaevu. Vett toodi mitmesaja meetri kauguselt. Kui kaev tühjaks sai, käidi veelgi kaugemal allikal käru või kelguga vett toomas. Vett toodi ka Meriväljalt.

Foto 11. Koolirahva pesupäev. Veevedamise kelk. Foto erakogust.

Koolimaja remont toimus peamiselt selle arvelt, et suvel kasutasid maja erinevate asutuste lasteaiad ja laagrid. Selle teenuse eest tasusid nad siis ühe või teise ehitustööga.

Oma kooliaega Tiitsu tee koolimajas meenutab 1960. aastal kooli lõpetanud Luule Vahersalu:

“Uksest vasakul pool on 1.-3. klasside ja 2.-4. klasside aknad. Paremal pool saal. Selles majas oli ka rahvamaja ja raamatukogu. Parempoolses tahaulatuvas tiivas oli sõjaväelastest jäänud köök suure keedukatlaga.

Talvel läksime kooli mööda suurt teed, soojal ajal mööda rannateed. Randvere küla ulatus siis kirikuni, edasi tuli Aiaotsa küla. Meie koolis käisid lapsed Randverest, Aiaotsalt, Tammneemest, Leppneemest. Mõni üksik pere ka Muugalt, aga sealt oli neil siiski parem Piritale sõita. Liikusid bussid 38 ja 114.

Kooliteel said külade lapsed kampades üksteisega kokku, koos oli lõbus minna. Tehti ka lumesõda. Vahetundides – kui vähegi ilma oli – mängisime koolimaja ees keksu ja muud. Kooli juurest künkast alla oli spordiväljak. Koolist koju tulles korjasime metsas seeni ja marju.

Õpetajad olid Nurme-eit ja Miti-mutt. (Laidi Nurme, Elfriede Mitt). Vanemad inimesed, ranged. Nurme kääksutas oma viiulit alatasa. Ega ta paha inimene polnud. Mitt kontrollis puhtust iga esmaspäeva hommikul – et kas lapsed on saunas käinud. Ühel tüdrukul oli kaela peal tumedam koht – selline nahaviga, selle saatis koolist koju tagasi pesema. Tüdruku ema oli üsna äge, tuli ja tegi õpetajale asja selgeks. Eeva Rannik oli uus noor õpetaja, ilus, lokkis juustega ja ilusate riietega. Abiellus, nimeks sai Rebane.

Ei mäleta koolipidusid ega muid erilisi sündmusi. Igapäevane elu oli rahulik ja rõõmus. Kevaditi külvas iga klass midagi kooliaeda ja suvel kais graafiku järgi seal töö. Aed oli rajatud põhjapoolsesse külge, maja varju, ega seal suurt midagi ei kasvanud.

Kui Tammneeme ehitati nukufilmi stuudio, hakkasid selles majas tantsupeod ja muud üritused olema.

See teeäärne, kus praegu uus Randvere kool asub, oli täiesti asustamata, vaid kaks talukohta. Muu oli padrik ja heinamaa. Koolilaste vanemad töötasid kolhoosis, olid enam-vähem samal järjel kõik. Keegi erilise jõukusega silma ei paistnud. Meie ema õmbles hästi, tegi meile õega ühesugused tuulepluusid. Iga laps käis koolis selle riidega, mis tal võtta oli. Nõrgema õppimisega laps oli igas klassis kaks aastat.”

1960ndatel aastatel hakkas õpilaste arv tasapisi vähenema. Kui 1960 oli kirjas 33 last, siis aasta-aastalt 26, 19, 17 kuni madalseisuni 1968 – 9 last. Ehkki õppeaastal 1969/1970 oli lapsi vaid 10, jäeti kool lapsevanemate soovil likvideerimata. Järgmise aasta 12 õpilast aga siiski olukorda ei päästnud, aastal 1971 lõpetas kool tegutsemise.

Materjalid ja mälestused Randvere kooli vanema ajaloo kohta kokku kogunud Mare Müürsepp.